Koori esimees Meelis Liivaku pöördumine ETAM-i 60 aasta juubeli puhul.
Austatud Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoori publik!
Teie ees on 60-aastane koor – Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoor. Rõõm on tõdeda, et meiega on liitunud palju noori lauluvendi ja koori keskmine vanus on oluliselt väiksem, kui kümme aastat tagasi. Mõnevõrra murelikuks teeb aga tõsiasi, et koori aktiivsete liikmete arv on siiski aasta-aastalt vähemaks jäänud.
Koori kasvamine nii füüsiliselt kui ka vaimselt sõltub väga mitmetest asjaoludest, millest ühtainsat ja tähtsaimat on esile tuua pea võimatu. Kas peamine on dirigentide oskus repertuaari valida (ja tarkus seda lauljatele paraja kiirusega ja õiges koguses „sisse sööta“)? Kas meid motiveerivad enim esinemisvõimalused (ja tõsiasi, kui palju või vähe publikut kohale tuli seekord)? Või kas peamine kitsaskoht on meie rahalised võimalused (ja kas liikmemaksudele lisaks ka toetajaid leiame)? Või kas suudame dirigentidele nende pühendumist veidigi ka materiaalselt kompenseerida (sest kultuuriga tegelevad ametid meie riigis ja omavalitsuses on vähendanud koori finantseerimist)? Või on hoopis kõige tähtsamad asjad koori ühistegevused nagu näiteks esinemised Eestis, kontsertreis Bulgaariasse, laululaager Hiiumaal või Nelijärvel (või hoopis loengud, mida mõni ka õlleõhtuks kutsub)?
Koori tulemused ei ole mõõdetavad vaid vanusega, lauljate keskmise eaga või lauljate arvuga. Kuidas mõõta laulja ja kuulaja tunnet, mis teda valdab, kui „Mesipuu“ lõppedes on pisar silmas ja klomp kurgus (mis sest, et seda laulu on lauldud kümneid, kui mitte sadu kordi)? Või millise seadmega saakski mõõdistada sära ja rõõmu kuulaja silmades? Või hoopis, millisele tugevuse skaalale paigutada järjekordne „sipelgajudin“ selgrool kui kõlab „Mu isamaa on minu arm“ või „Kuu“? Paljud küsimused jäävad vastuseta.
Ümber sõnastades Eesti Meestelaulu Seltsi üldkoosolekul kõlanud lihtsat, kuid tabavat tõde: „Meie ise olemegi koor ja ei ole kedagi teist, kes meile ütleks, mida ja kuidas tegema peaksime. Ja mitte keegi teine ei tule seda meie eest tegema“.
Me peame ise välja mõtlema, kuidas koorina elus püsida, ja me peame ise tegutsema selleks – iga viimne laulja. Mul on olnud suur au olla pärast Jaan Otsa ja Tarmo Karotamme koori juhi rollis. Kinnitan, et koori poolt valitud tegevjuhina olen ma teinud endast olenevalt kõik võimaliku, et Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoor võiks jätkuvalt edukalt tegutseda. Ka varasemad koori presidendid on teinud sedasama. Kogu koori poolt neile suur ja südamlik tänu!
Samuti on kindel see, et koor on oma kunstilise juhi ehk dirigendi nägu. Meie praegused dirigendid Andrus Siimon ja Igor Nikiforov on kindlasti põhjuseks, miks me täna oleme sellised nagu me oleme (enda arvates väga head). Me siiralt loodame, et meie koostöö Andruse ja Igoriga jätkub veel kaua ning tänane kontsert on vaid üks vahekokkuvõte ETAM-i pikal ja huvitaval loomingulisel teel.
Täname neid meiega kannatlikult tegelemise ja meie arendamise eest! Ja siinkohal tuleb veelkord tänada oma eelkäijaid, koori juhatusi ja presidente, et nad on teinud nii targad dirigentide valikud.
Aitäh!