Uudised

Mis taktis käib ETAMi dirigent Igor Nikoforovi käsi?

Eesti Teaduste Akadeemia meeskoori 60. juubeliaastal on paslik küsida Igor Nikiforovilt tema (dirigendi)käekäigu kohta. Dirigendist oleks muuseas juhuste kokkulangemisel võinud saada hoopis Eesti kaduma läinud suusalootus. Saatusel olid mehega aga plaanid tehtud ning nüüdseks on Nikiforov seisnud ETAMi ees juba üheksa aastat.

Mis on sinu lugu?

Tuleb alustada täiesti algusest: ma arvan, et mul on kogu elu olnud kutsumus ja kui inimesel on kutsumus, siis on talle antud ka anne, et see kutsumus ellu viia. Laulsin lapsena vahetpidamata igal pool: bussis või kui kõndisin kuhugi. Laulmine voolas puhanguna minu seest.

Kolmandas klassis tuli meie klassi väga imposantne, artistlik, ilusa habemega härrasmees, viiul käes. Ta oli artist suure tähega – Lev Gussev. Klassi sisenedes oli tal taoline karisma, et kõik lapsed tardusid. Ta palus ette laulda „Meil metsas kasvas kuuseke“ ja kuulas kõik lapsed ükshaaval läbi, nende hulgas ka mind. Tarvis oli laulda vaid üks või kaks lauset. Hiljem sain teada, et teda huvitasid ainult kaks esimest nooti, sest selle laulu alguses on kohe suure seksti hüpe ja lapsel, kellel muusikaline kuulmine puudub, on seda intervalli keeruline laulda. Suur sekst oli tema kriteerium. Ta kuulas mind ja ütles: «Väga hea! Mina olen Lev Gussev, palun tule minu poistekoori Kantileena.» Ema viis mind proovi ja sinna ma jäin.

Ja mis sai edasi?

Pärast poolt aastat ettevalmistuskooris käimist viidi mind kontsertkoori. Seal laulsin kaks aastat, aga siis sai siiber ja lahkusin, sest mind huvitas suusatamine õigupoolest palju rohkem. Lev oli dirigent, kelle jaoks oli iga laulja olulisel kohal, ta tuli meile koju ja et mind polnud parasjagu kodus, rääkis ta mu ema pehmeks. Kui koju jõudsin, teatas ema: «Tead, Igor, ma ei osta sulle suuski, kui sa ei lähe koori tagasi!» Ma tahtsin nii väga endale uusi suuski, et nende nimel läksin koori tagasi.

Põhikooli lõpus arvasid Lev ja tema abikaasa, et peaksin pärast üheksanda klassi lõpetamist minema Georg Otsa nimelisse muusikakooli koorijuhtimist õppima. «Eks ma siis pean,» vastasin mina. Otsa koolis sattusin õppima Andrus Siimoni juurde ning puutusin elus esimest korda kokku dirigeerimisega.

Oled ümbritsetud väga suurest hulgast muusikast. Milline muusika sind eriti inspireerib?

Kui rääkida varasemast ajast, siis mingil hetkel meeldis mulle väga romantism: Mendelssohn, Brahms, Läte, Ernesaks, kuna nende loomingus on fraas väga olulisel kohal. Praegusel hetkel ma ei nimetaks midagi konkreetset, sest iga ajastu muusikas on oma huvitav element. Mind huvitab näiteks Bach, kes on vokaalselt muutlik, ta on lähenenud väga tekstikeskselt, kasvõi tema «Matteuse passioon». Mäletan, et kui esimest korda seda kuulasin, oli see kohutavalt igav ja ma ei suutnudki seda tervenisti kuulata. Pärast, kui lähenesin läbi teksti, tekkis mul arusaam, et teisiti ei olegi võimalik – seal on selline sisu ja dramatism ja just see on see, mis köidab.

Samamoodi vene vaimulik muusika – Rahmaninov, Tšaikovski. Rääkides vene koorimuusikast, ei saa mööda vaadata helilooja Sergei Tanejevist. Neil kõikidel on see miski, mis mind huvitas. Näiteks sel aastal huvitab mind väga Ola Gjeilo ja Eric Whitacre, keda paar aastat fännasin nii palju, et kuulasin läbi kõik tema kirjutatud koorilaulud.

On Sul nende hulgas ehk mõni autor, kelle juurde pead alati tagasi tulema? Keegi väga hingelähedane…

Mart Saar! Ma vaimustusin temast Otsa koolis õppides. Esimesel aastal toimus üks rahvusvaheline noorte koorijuhtide konkurss ja esimeses voorus oli Saare «Lindude laul». Iga osaleja pidi selle lauluga tegema viis minutit tööd. Peale seda ei tahtnud ma kolm aastat Mart Saarest kuuldagi, kuid neljandal kursusel andis Andrus Siimon mulle Saare «Põhjavaimu», mis avas minu jaoks helilooja täiesti uuest küljest. Hakkasin Mart Saart lähemalt uurima ja sain aru, et ta on fantastiline.

Dirigendina oled Sa ennekõike kes?

Dirigendina ma vahendan muusikat, annan edasi kellegi teise muusikat. Dirigendil tekib partituurist heliline ettekujutus ja koori ees püüab ta ettekujutatud pilti realiseerida, õpetades fraasi, strihhi, vokaalseid oskusi, õigeid noote, teksti.

Me areneme muusikaliselt koguaeg, olenemata mis ringkonnas me elame, millega me sisustame oma elu, kas me usume jumalat või ei. Olles vahendaja partituuri ja koori vahel, vahendan ma vastavalt sellele, millised oskused mul on, milline kõrv mul on ja milline muusikaline ettekujutus mul sel hetkel on. Ükskõik mis koori näitel: peamine mõjutaja ja kokkutõmbaja on dirigent. Loomulikult, nagu on öelnud endine ETAMi president Heino Ross: «Dirigendid tulevad ja lähevad, aga koor jääb.»

Sa alustasid Andrus Siimoni kõrval ETAMi ees aastal 2009 ja nüüd on koori 60. juubel. Mis koor see ETAM selline on?

See on suure tähega härrasmeeste koor. Miks? Nad on kõik haritud ja targad inimesed. Kui ma tulin selle koori juurde, olin hämmingus: milline õhkkond! Kui meil on koos äärmiselt erinevate valdkondade tipptegijad ja et nad on oma ala väga hästi tundvad inimesed, siis kandub see tarkus edasi kooriproovi. Me viskame tihti nalja ja vahel läheb ka palaganiks, aga kui öelda, et „Khm-khm, härrased, hakkame tööle,“ siis on kõik kohe sirge seljaga ja tööle orienteeritud. ETAMi lauljatega on väga hea koos töötada, sest nad on kogu aeg asja juures. Sestap ma tahan nende juurde minna ja anda oma päeva maksimum, mis mul neile anda.

Just see härrasmehelikkus oma olemuselt on see, mis mehi sinna koori toob. See koori atmosfäär muudab inimesi. Ma näen dirigendina, kuidas noormehed, kes tulevad, aastate jooksul muutuvad – noormeestest saavad mehed. Kui alguses on näiteks õlakott, siis varsti on juba portfell. See laieneb ka muusikakasvatuse osas: mis rikastab inimese mõtlemist ja tema arusaamist, see hakkab mõjutama tema käitumist, tema olekut. Lisaks ei ole ETAMis kesksel kohal dirigent, vaid koor üksusena. Seal on koorivanem, kes juhendab lavaolekut – kuidas on käes mapid, mis hetkel need kätte võtame – kõik osad, mis ei puuduta muusikat, tulevad väga tugevalt koori seest.

Ava palun ETAMi 60. juubeliaasta ideed.

Loomulikult on konkreetsed kuupäevad ja kontserdid, aga enesestmõistetavalt peame juubelihooaega läbi terve aasta. Kunstilisel juhil on ülesanne kujundada juubeliaasta idee ja leida vastav repertuaar. Minul kui dirigendi abilisel on ülesanne need ideed ellu viia. Aga kui üldisemalt rääkida, siis ETAM 60 on kindlasti Eesti muusika!

ETAMi 60. juubeli valguses tuleb rääkida ka järelkasvust. Meestelaulu jääb järjest vähemaks, mida teha?

Noorte poistega peaks tegelema varakult, et nad saaksid impulsi, mis kannustaks neid juba noore mehena meeskoori ridades jätkama. Kui rääkida, et meeskoore jääb vähemaks, siis statistika järgi meeskooride arv ei kahane, kahanevad meeskooride koosseisud. Kui ühel hooajal on kuuskümmend, siis järgmisel ainult nelikümmend. Selleks, et koosseisud ei kahaneks, tulebki töötada pealekasvu kindlustamisega. Oluline on talent varakult ära tunda ja neid suunata. Selle jaoks on jällegi tarvis noori ja andekaid dirigente ning selleks omakorda häid palku. Tehakse tööd aitäh-sõna ja sooja käepigistuse eest.

Mida annaks selles osas teha?

Selle kohta on väga targasti öelnud Heli Jürgenson, kes võttis sõna ka Klassikaraadio «Luukambri» saates, et see toetav õlg peab tulema ministeeriumi- ja riigitasandilt. See palk peaks garantiina olemas olema. Dirigendiamet on väga raske ja vastutusrikas, kogu aeg peab õppima ja õppima. Kui mõne teise valdkonna tippspetsialist õpiks nii kaua kui dirigent, oleks ta väga nõutud töötaja, keda iga firma sooviks endale tööle.

Mida sa soovid ETAMile 60. sünnipäevaks?

Soovin, et koor oleks suur ja püsiks suur! Et lauljaid oleks rohkem, sest läbi lauljate saab dirigent oma mõtete ja konkreetsete lauludega koori kujundada.