Ajalugu

Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoori sünnilugu

Enno Soonurm
Koori esimees 1958–1962

Tallinna Polütehnilise Instituudi vilistlaste esimesel kokkutulekul 1958. aasta jaanuaris (selle algatajaks oli vist pisut varem meeskoori juhatuse esimehe kohast loobunud Leo Sildam) valdas meid suur jällenägemisrõõm. Olime noored mehed, hääled korras, kahju oli jälle lahku minna. Nii tekkiski mõte luua Tallinna uus meeskoor, kuhu koonduksid mitte ainult endised TPI lõpetanud, vaid ka teised akadeemilise haridusega lauljad. Nähtavasti oli see aja märk – eelmisel aastal oli Tallinnas professor Alfred Karindi käe all alustanud tööd Kõrgemate Koolide Lõpetanute Segakoor ja 1958. aasta algul Tartus Kõrgemate Koolide Lõpetanute Meeskoor (1970. aastast Gaudeamus) Roland Laasmäe juhtimisel. Valiti kaheksaliikmeline algatustoimkond (Ilmar Kiiss, Kalju Kukkur, Leev Kuum, Aadu Lass, Uno Siitan, Leo Sildam, Enno Soonurm ja Uno Suur) ülesandega luua uus meeskoor. Huvitav on märkida, et neist neli olid olnud kokku kümme tegevushooaega TPI Meeskoori juhatuse esimehed.

Orgkomitee aega ei raisanud. Me arutasime korduvalt põhiküsimusi missuguse asutuse juures tegutseda, kes võiks olla dirigent, kust hankida materiaalset tuge ja kuidas võiksid muusikaringkonnad meie algatusse suhtuda. Oli ju varem TPI Meeskoori endiste lauljate baasil loodud meeskoor Tallinna TSN Täitevkomitee (TK) juurde, kuid see suri välja. Ühelt poolt ei tundnud mehed end TK-ga seotud olevat ja teiselt poolt polnud ka TK täit toetust, sest meeskoor konkureeris küllaltki elujõulise segakooriga.

Otsustasime nõu küsida Gustav Ernesaksalt – selleks volitati meid Leo Sildamiga. Tabasime professor Ernesaksa RAM-i ruumis enne kooriproovi. Ta toetas meie mõtet soojalt ja pakkus selle elluviimiseks kaasabi. Poetasin lause, et professor Karindi meie algatust heaks ei kiitnud, sest RAM-i näol olevat juba väga hea meeskoor ja vaja oleks tuge ka hea naiskoori kasvamiseks (olin varem mitu aastat laulnud autoriteetse ja delikaatse Karindi käe all Tombi nimelises Kultuuripalee meeskooris). Ernesaksa vastus oli lühike – iga mees laulab seal, kus tahab. Esimene mure oli koori peremehe küsimus. Ernesaks arvas, et selleks peaks saama soliidne asutus ja soovitas Teaduste Akadeemiat (TA). Tulemas oli Ülemnõukogu istungjärk. Ernesaks lubas rahvasaadikuna ise rääkida TA presidendi Johan Eichfeldiga, kes oli ühtlasi ka Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Mul aga soovitas sama ettepanekuga pöörduda TA asepresidendi Gustav Naani poole. Nähtavasti oli Ernesaksa pöördumine akadeemia presidendi poole nii veenev, et juba järgmisel päeval tuli TA Presiidiumi asjadevalitsejale korraldus alustada meeskoori loomist. Kui ma pisut hiljem käisin koori jutuga akadeemik Naani jutul, siis oldi lahkelt päri ja lubati harjutusteks kasutada presiidiumi ilusat saali Toompeal. Seega oli uue koori küsimus lahendatud küll de jure, kuid mitte de facto.

Jaanuaris, kui uue koori loomise mõte tekkis, käidi maad kuulamas Haridusala, Kõrgemate Koolide ja Teaduslike Asutuste Töötajate Ametiühingu Vabariikliku Komitee esimehe Elpi juures, kes lubas üritust toetada. Veebruaris läksin algul linnakomitee pearaamatupidaja juurde ja rääkisin uue meeskoori loomise mõttest ning meile lubatud rahalisest toetusest. See hallipäine mees oli väga sõbraliku olemisega ja näis, et uue meeskoori loomisest isegi huvitatud. Lappas oma kaustas ja ütles, et mingi summa ehk oleks võimalik leida, aga see nõuab muudatusi eelarves ja selleks on vaja linnakomitee esimehe Sarri luba. Mõni päev hiljem olin Sarri juures, kuid talle uue meeskoori loomise mõte ei meeldinud, sest koorid pidavat kogu nende raha ära sööma. Vaidlus läks üsna ägedaks, kargasime teine teispool lauda püsti ja hääletoonid muudkui paisusid. Kõrvaltoast tuli pearaamatupidaja kahe naisabilisega ukse vahelt ehmunud nägudega vaatama. Arvasid vist, et oleme karvupidi koos. Rahunesime ja Sarri käskis nädala pärast uuesti tulla. Siis oli õhkkond ootamatult sõbralik ja anti lootust, et mingit rahalist toetust siiski saame. Kuid oli selge, et koorijuhi palgaks ja repertuaari soetamiseks sellest ei piisa.

Arutasime olukorda TA Presiidiumi teadussekretäride Georg Martini ja Marino Talfeltiga. Neil oli küll TA presidendi korraldus meeskoori loomiseks, kuid ei tahetud, et see kujuneks akadeemia töötajate silmis kõrgemalt poolt peale surutud parteiürituseks. Otsustati kokku kutsuda TA asutuste (neid oli vist 11) ametiühingukomiteede esindajate koosolek, et arutada TA kõhnukese segakoori (juhatas Arvo Ratassepp) edaspidist saatust ja uue koori tegevuskapitali küsimust. Leiti, et neid küsimusi peaksin koosolekul analüüsima mina kui uue koori orgkomitee parteitu esimees. Vajadusel lubas mind koosolekul toetada endine RAM-i tenor, tollane teadussekretär Georg Martin. Olin sel ajal TPI dotsent ja TA rahvale võõras, seepärast valmistusin koosolekuks erilise hoolega. Hankisin andmed vähemalt 60 tulevase kooriliikme tegevuse kohta: TA teadlased ja TP, õppejõud (neist üle kümne olid teaduste kandidaadid), asutuste peainsenerid, peatehnoloogid, osakonnajuhatajad, projekteerimis ja uurimisasutuste töötajad jne. See loetelu veenis koosolijaid, et tegu on tõesti loova tööga seotud meestega ja nende koondumisele akadeemia juurde vastu ei oldud. Ka väikese segakoori lagunemist ei kardetud, sest kooriharjutused toimusid lõunavaheaegadel. Kuumaks läks õhkkond uue koori rahaasjade (dirigendi palk, repertuaari soetamiskulud) arutamisel.

Sõnavõtjad teatasid üksteise järel, et nende asutuse ametiühingul on kasin eelarve, millest koorile midagi välja pigistada pole võimalik. Üldise seisukoha sõnastas meditsiiniinstituuti esindav arst lausega: „Kui Eichfeld otsustas koori luua, las siis Eichfeld maksab ka!” Kartsin, et võidakse koori loomise toetamise asemel hoopis „ei” öelda. Nüüd oleks Martini abi vaja olnud, kuid ta vaikis. Olukorra päästmiseks teatasin, et rahaasjad õnnestub ehk lahendada ametiühingu vabariikliku komitee abil, lubadus selleks on antud. Palusin seisukohta, kas sel juhul ollakse nõus, et koor hakkaks tegutsema Teaduste Akadeemia Meeskoori nime all. Selle vastu ei oldud ja nii lõppes pikk koosolek üsna rahulikult.

Varsti selgus aga, et Tallinna Õpetajate Maja oli rahalistes raskustes, ja sellepärast suunati meile lubatud ametiühingu vabariikliku komitee ja linnakomitee summad tema abistamiseks. Meile anti aga järjekordselt lootust toetuse saamiseks.

Majandusküsimuste kõrval oli siiski põhiküsimuseks sobiva dirigendi leidmine. Meie esimese kohtumise ajal professor Ernesaksaga oli ta väga abivalmis ja isegi nõus loovutama emba-kumba oma abidirigentidest, sest „igal koorijuhil peab olema oma laboratoorium, kus ta võib teha, mida tahab“. Uno Järvela ja Harald Uibo valmistasid parajasti ette RAM-i uut kontserti. Ernesaks pani meid Leo Sildamiga istuma näoga koori poole, et vaadake ise, kumb dirigent meeldib. Koorile ei öelnud aga meie kohaloleku kohta midagi. Hulk koori mehi tundsid meid mõlemaid ja teadsid et Leo töötab rahandusministeeriumis. Nad olid ärevil, arvasid, et jälle mingi komisjon. Vaheajal tormasid meie juurde pärima, kas jälle koondamine tulemas?

Ernesaks soovitas dirigendi otsimisega mitte kiirustada ja võttis ka endale mõtlemisaega. Nii kohtusime mõnepäevaste vaheaegadega korduvalt (Leo Sildam neist sagedaste lähetuste tõttu osa ei võtnud). Maestro analüüsis ükshaaval koorijuhtide ja äsjaste konservatooriumi lõpetanute eeldusi, sisu sügavust ja senise töö tulemusi. Ta oli seejuures väga mõtlik (ju vist aimas-lootis, et kooril võiks olla tulevikku). Esimesena tuli kõne alla muidugi TPI Meeskoori dirigent Arno Kallikorm. Ernesaks teda ei soovitanud – ühel mehel ei ole hea juhatada lauljate vanuse ja hariduse poolest lähedasi koore, üks jääb kiratsema. Korduvalt kaalus ta oma õpilase, samal kevadel konservatooriumi lõpetava Valdar Viirese eeldusi. Aga üha sagedamini hakkas nendel aruteludel kõlama Uno Järvela ja Arvo Ratassepa nimi. Äsja oli Arvo Ratassepp juhatanud Töönduskooperatsiooni Kultuuribaasi Meeskoori (hilisem Runo) 8. aastapäeva kontserti. Ernesaks andis talle hea hinnangu ja puudutas delikaatselt küsimust, kas Ratassepa kutsumine uue koori dirigendiks ei kahjusta tema senise meeskoori tööd. Professor Ernesaks oli väga siiras ja objektiivne ning ütles, et ei keela ka Järvelat, valige, kumba soovite.

1958. aasta 3. märtsi õhtupoolikul arutasid 34 endist TPI Meeskoori lauljat ja TA esindajad Maanteede Valitsuse ruumes Viru 9 põhjalikult ja igakülgselt uue meeskoori loomist. Kandsin ette algatustoimkonna tehtud sammud ja professor Emesaksaga toimunud arutelude tulemused. Otsustati luua koor ainult siis, kui kohe esimesele harjutusele tuleb vähemalt 60 meest. Selles arvus ei kaheldud. Rangeks tingimuseks jäi, et koor peab koondama laulust eemale jäänud mehi ja mitte teiste kooride lauljaid ära meelitama. Dirigendiks otsustati paluda Arvo Ratassepp. Endiste laulumeeste sümpaatia tema vastu oli mõistetav. Ka TA esindajana hindas G. Martin Arvo Ratassepa isiksust ja tema tööd TA segakooriga kõrgelt.

Veel samal õhtul koostati Tallinna ja Tartu endistele lauljatele teade ning kiri TA Presiidiumile, milles paluti nõusolekut luua koor Teaduste Akadeemia Meeskoori (TAM) nime all ning dirigendiks kutsuda Arvo Ratassepp. Esimene harjutus otsustati pidada juba nädala pärast. Imelik küll, aga kellelegi ei tulnud pähe, et Arvo Ratassepa nõusolekut ju veel polnud.

Suures koori loomise õhinas ei läbenud me oodata. Samal hilisõhtul läksime kolme mehega Arvo juurde koju meie ettepanekutest ja otsustest teatama. Läksime ja sattusime otse Arvo abikaasa sünnipäevale. Muidugi ilma lilledeta! Õnneks olid külalised juba lahkunud. Ma teadsin, et Astridi sünnipäev on 3. märtsil, kuid suures saginas olin selle unustanud. Minu apsakas! Arvo kuulas meid, vanu tuttavaid, ära. Positiivne otsus oli nähtavasti silmapilkne (või oli ehk Ernesaks meie võimalikust valikust teda ette hoiatanud?) ja talle omase konkreetsusega asusime arutama eelseisva töö üksikasju. Nädala pärast, 10. märtsil 1958 oli TAM-i esimesel harjutusel 78 meest. Seda päeva loetaksegi koori sünnipäevaks.

Paari nädala pärast tuli verivärsket koori „katsuma“ rahvakunstnik Gustav Ernesaks ise. Ta soovis enda ja RAM-i nimel koorile indu ja püsivust. Seejärel proovis kogu koori koos ja häälerühmi eraldi. Õppisime parajasti tema laulu „Lõoke“, kus on pikk viisilõik baritoni käes. Kui baritonirühm selle ette laulis, muheles Ernesaks ja ütles – pealinna parim bariton! Näis, et ta jäi üldse rahule, sest andis koorile lootust tõusta parimate kontsertkooride hulka.

Avalikule esinemisele ei mõelnud siis veel keegi, aga ometi see tuli. Tuli kurva sündmuse tõttu: oli surnud rahvakirjanik Ernst Särgava, Matusekomisjon soovis, et teda saadaks meeskoori laul. 16. märtsil sõitis alles kuu aega koos käinud koor oma esimesele esinemisele Metsakalmistule. Kui sinna jõudis oma õpilastest kantuna vana Habe, kõlas veel lumelaigulisel kalmistul:

„Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata…“

Nii kurvalt alustas koor oma esinemisi.

29. aprillil maiaktusel TA Presiidiumi saalis tutvustas meeskoor end esmakordselt akadeemia perele.

13. mail toimunud ligi kolmetunnise üldkoosolekuga lõppes koori pikk sünniperiood. Kuulati tööd lõpetava orgkomitee aruannet tehtud töö ja koori rahalise olukorra kohta. Põhjaliku arutelu järel võeti ühel häälel vastu koori põhikiri. Valiti koori 7-liikmeline juhatus, 3-liikmeline revisjonikomisjon ja häälerühmade vanemad. Kahe kuu jooksul koori tööst osa võtnud 122 mehest kinnitati koori koosseisu 108 lauljat ja koorijuht. Lauljate keskmine vanus oli 30,8 aastat, häälerühmade kaupa: I tenor 28 meest, keskmine vanus 31,1 aastat; II tenor vastavalt 24 ja 31,3; bariton 27 ja 30,0 ning bass 29 ja 30,8. Hariduse järgi oli koori algkoosseisus TPI lõpetanuid 80, TRÜst 17, ERKIst 3, Tallinna Konservatooriumist 2, EPAst 1 jne. Koori koosseisus oli 20 TA töötajat, 9 TPI õppejõudu, 17 meest projekteerimise ja teadusliku uurimise asutustest, 6 meest Rahvamajanduse Nõukogust, ligi 20 meest töötas peainsenerina, peatehnoloogina, osakonnajuhatajana jne. Ilus koosseis!

Oma esimest täiskavaga kontserti, mis toimus 5. detsembril 1958 Estonia kontserdisaalis, asusime ette valmistama septembris 1958. Harjutasime kaks korda nädalas hoolega, sest kava pidi olema rõhutatult soliidne (ikkagi visiitkaart!). Parajasti oli täitumas 100 aastat „Kalevipoja” ilmumisest ja Arvo tuli heale mõttele, et kava teist poolt alustaksid Anna Klas ja Bruno Lukk kahel klaveril nelja efektse tantsuga Eugen Kapi balletist „Kalevipoeg”. Sellele järgnesid ainult „Kalevipoja” tekstidele loodud meeskoorilaulud. Kava esimeses pooles (Eugen Kapi, Gustav Ernesaksa, Tuudur Vettiku, Villem Kapi laulud) tõusis esile oreli ja klaveri saatel esitatud V. Kapi poeem „põhjarannikul”. Sel kontserdil sai oma tuleristsed ka V. Kapi romansse esitanud tollal alles nooruke Urve Tauts. Täissaal võttis uue koori esinemise soojalt vastu. Kultuurilehes Sirp ja Vasar ilmus 12. detsembril 1958 Artur Vahteri üksikasjalik arvustus pealkirjaga „Suure tulevikuga koor”. Ehkki kava esimese poole tõttu polnud kogu kontsert päris stiilivõi teemapuhas, jäi Kalevipoja teema ometi nii tugevalt kõlama, et kohe oli selge – nii tulebki jätkata. Mulle tundub, et juba esimese kava õnnestumine, selle stiilsus ja tõsidus määrasid suurelt osalt koori näojooned tulevikuks. Küllap oli õnnestunud kontsert see, mis aitas lõpuks lahendada ka koori rahalised mured. Seni oli noote soetatud omast taskust ja Arvo töötas palgata.

Kui 1958. aasta sügisel koori liikmete tahe ja jõud koondus oma esimese täispika kontserdi ettevalmistamisele, siis samal ajal kummitas juhatust veel üks mure lähenes koori ristiisa rahvakunstniku Gustav Ernesaksa 50. sünnipäev. Tema osa TA Meeskoori loomisel oli väga määrav. Tahtsime maestrole juubeliks kinkida midagi, mis oleks kaunis, olukorrakohane ja ka ainulaadne. Arutasime juhatusega korduvalt, mis asi see võiks küll olla.

Oma arutlustes liikusime samm-sammult edasi: oli selge, et talle kingitakse igavene hulk mitmesuguseid asju, küll väiksemaid, küll suuremaid, ja küllap on hiljem tegu nende säilitamisega kuhu nad panna. Seepärast rändas mõte tema Oru tänava ümbrusse, kas sobiks sinna midagi niisugust, millel oleks seal kindel koht ja mis jääks pidevalt nähtavaks.

Kohapealne luure näitas, et küllalt kõrge ja keerulise trepi valgustamiseks oli maja välisukse kõrval seinal üsna tagasihoidlik plafoon. Siit jõudsimegi mõttele kinkida juubilarile suur jalal seisev sepistatud püstlatern, mille saaks asetada maja ukse kõrvale.

Sel ajal oli populaarne Ernesaksa ooper „Tormide rand“, kus Ugnu krahv riisus eksituledega Hiiu madalale meelitatud laevu. Ooperis kõlab Leemeti omapärane fraas – „vale tuletorn“. Seda meenutades ütles Arvo Ratassepp, et Ernesaksal on Oru tänaval ka „vale tuletorn“ ja me teeme sinna õige!

Laterna idee meeldis koorile. Laterna kavandi tegi arhitekt Ants Mellik. Ta käis eskiisidega ka professor Peeter Tarvase juures. Latern sepistati Restaureerimisvalitsuse sepikojas, muud detailid ja klaasid tehti ERKI-s. Neid töid korraldas arhitekt Hugo Rennik. Et aega kippus napiks jääma, käisid kaks koorimeest sepa pealelööjateks abiks. Latern tuli ilus, ka meistrimehed teadsid, kellele see oli mõeldud, ja andsid oma parima. Laterna hind paisus esialgu plaanitust küll ligi kaks korda kõrgemaks, kuid koori see ei häirinud.

Juubelikontsert toimus Estonia kontserdisaalis 12. detsembril. Meie meestest pääsesid kontserdile ainult need, kes olid vahetult seotud kingituse valmistamise ja üleandmisega. Kui suur osa tervituskõnesid oli peetud ja kingitused üle antud, tuli järg ka TA Meeskoori esinduse kätte. Astusime Arvo Ratassepaga kahekesi lavale, ja kui Arvo Ratassepp ütles valju häälega tervitussõnu, toodi latern tasahilju lavale Ernesaksa selja taha. Hetkel, kui andsime üle lilled ja surusime maestro kätt, lõi laternas tuli põlema. Saalist käis läbi imestuskahin ja Ernesaks pööras kähku ümber. Arvo ütles nüüd vaikse häälega, et Kadriorus on vale tuletorn. Ernesaksale näis latern meeldivat. Ta ütles hiljem, et ei julgenud seda Väljas ukse kõrvale panna. Kartis kadumist. Ta leidis laternale sobiva koha koguni saalis kamina kõrvale. Suviti oli latern aga alati aias.

Ernesaks kutsus laternaga tegevuses olnud mehed uue aasta esimesel pühapäeval enda poole külla. Olime hädas abikaasale lillede hankimisega südatalvisel ajal. Lõpuks saime kimbukese maikellukesi. Kui Gustav avaldas kamina kõrval seisva laterna üle heameelt, siis proua Stella ütles, et temale toodi just tema lemmiklilli. Nii et kahekordne täistabamus!

Latern oli juba hulga aastaid kasutusel olnud, kui Arvo tõi kord teate, et Värv pudeneb ja raud roostetab. Tegime laternale iluravi ja seadsime kõik uuesti korda.

Kakskümmend viis aastat hiljem, 1983. aasta sügisel luurasime jälle Kadriorus Ernesaksa maja ümber, sest lähenes tema 75. sünnipäev. Seekord jäi silma päevinäinud garaaživärav. Tekkis mõte teha Tallinna meeskooride ühise kingitusena uus värav ja see ka kohale paigaldada. Meeskoori tollane aseesimees Silver Säga käis meeskooride juures seda mõtet tutvustamas. Mõtet toetati ja koorid panid rahad kokku.

Saladuskatte all võtsime kohapeal kaarvärava mõõdud. Tegin tööjoonised ja tolleaegne E. Vilde nimeline kolhoos, mida juhtis kultuurilembeline esimees Erich Erilt, võttis värava valmistamise ja paigaldamise korraldamise enda peale. Puitväraval on väravat tugevdav 80 x 8 mm ribaterasest rikkalik dekoor, millesse raiutud „1983 Gustav Ernesaksale“ ja kaheksa meeskoori nimed. Nimetatud sepised valmistas varalahkunud metallikunstnik Taivo Linna. Kahe eelpool nimetatud mehega pidas läbirääkimisi Jaan Ots, kes sel ajal töötas põllumajandusministeeriumis. Ka seekord andsid kõik värava valmistamise ja paigaldamisega seotud asjaosalised endast parima.

Allikas: M. Viirand (2009). Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoor 50. Tallinn: AS Rebellis.